Eesti Vanemad

Psühhiaater Andrei Korpatov teeb lühikese loengu nutiseadmete mõjust ajule.

Aju tarbib tohutult energiat ja ökonoomsuse põhimõtte järgi valib ta alati kergema ülesande. Ka sotsiaalmeedia on üles ehitatud nii, et tarbijal oleks võimalikult lihtne – tootjad võistlevad omavahel lihtsama sisu tegemises. Aga see, millist sisu me tarbime, määrab selle, kes me oleme.
Seetõttu kisub asi hapuks.
Piltlikult öeldes liigume me Gutenbergi galaktikast Zuckerbergi galaktikasse. Me läheme süsteemse mõtlemise tsivilisatsioonist nägemiskujundite tsivilisatsiooni, kus puuduvad analüütiline ja süsteemne mõtlemine.

Ajul on kolm erinevat töörežiimi: esimene, kui ta töötleb informatsiooni, teine, kui ta tegeleb mingis olukorras orienteerumisega, ja kolmas, kui ta ei tegele mitte millegagi – see on siis, kui oled näiteks mõttesse vajunud ja kui keegi küsib, et millele sa mõtled, siis vastad, et ei millelegi. Tegelikult on see aju jaoks kõige olulisem töörežiim – just siin töötleb ta eri aspekte, olukordi, just sellistel hetkedel tulevad teil kõige huvitavamad mõtted ja selgemad arusaamised.

Varem arvati, et ajul on eri osad, mis tegelevad eri funktsioonidega, aga viimased uuringud näitavad, et kõik on palju keerulisem.
Kindel on see, et ajul on vaja väljaarenemiseks 25 aastat. Kui hakata enne aju väljaarenemist seda väga tugevate teguritega mõjutama, siis võib kahju olla pöördumatu.
40% nii USA kui ka Venemaa lastest on pea pidevalt võrgus, see tähendab, et nad tarbivad peaaegu pidevalt informatsiooni. 14-18-aastaste laste seas on see protsent juba 60-68%. See tähendab, et nad lülitavad oma mõtlemise serveri välja või selle areng jääbki poolikuks.

Kuidas mõjutab praegune hüperinformatsiooni keskkond aju?
Kõigepealt sumbub loominguline mõtlemine.
Teine probleem on see, et ajul on vaja aega, et info “kõvakettale” kirjutada. Veel on vaja aega süvenemiseks – Andrei väidab, et mingisse ülesandesse süvenemiseks on vaja 23 minutit. Keskmine nutikasutaja vaatab oma telefoni iga 15 minuti järel, mis tähendab, et tal praktiliselt ei olegi võimalik millessegi süveneda.
Kolmas probleem – kaob sotsiaalse suhtlemise oskus. Keskmine ekraaniaeg on täna keskmiselt 8 tundi päevas, sotsiaalse suhtluse aeg vähem kui 2 tundi päevas.

Kõige selle tulemus on digitaalne autism, mis on muutunud epideemiaks.
See väljendub näiteks vajaduses vaadata pidevalt oma telefoni, isegi kui ollakse koos perega või sõpradega, teiste tunnete mittemõistmises ja hoolimatuses, sündmuste ja emotsioonide puudumises päris elu ning et lihtsam on suhelda suhtluskeskkondades kui reaalses elus.

Neil, kes on võrgus rohkem kui 2,5-3 tundi päevas, suurenevad depressiivsed ja enesetapumõtted.
2018. aastal läbiviidud katse käigus paluti nutitelefoni mittekasutajatel hakata nutitelefoni kasutama. Mõne kuu pärast leiti, et neil on suurenenud agressioon ja vaenulikkus.

Katsed näitasid, et nutitelefoni füüsiline lähedus mõjutab negatiivselt operatiivset mälu ja intellekti – isegi kui telefon on sinu töölaual, ekraan allapoole. Negatiivne mõju on ka siis, kui telefoni pole sinu nähtavuses, kuid see on sinu lähedal, võrreldes näiteks olukorraga, kus telefon on teises toas. See tähendab, et piisab üksnes nutitelefoni lähedusest, et jääksite rumalamaks.

Ja mis veel on tähelepanuväärne – hüperinformatsiooni keskkonnas kaob inimestel võime luua tulevikuvisioone. Kuid kes tulevikku ei loo, sellele loovad tuleviku teised.

Kokkuvõtteks, informatsiooni kogus suureneb ja selle formaat muutub, selle tagajärjeks on intellektuaalse tegevuse kvaliteedi langus.
Kommunikatsiooniviiside muutus suurendab digitaalset sõltuvust, sageneb digitaalne autism ja väheneb emotsionaalne intelligentsus.

Mida siis teha?
Psühhiaater soovitab mõtisklemist, mediteerimist ja digitaalset hügieeni.

Kiirgusinfo, 10.02.2020